Tano Festa sündis 1938. aastal Roomas. Kunstnikuks sai ta peamiselt kahel põhjusel. Kui Tano oli kuueaastane, julgustas isa teda hakkama hobikorras tegelema maalimisega. Seejärel asus ta õppima maali ja fotograafiat Rooma kunstiinstituudis, mille lõpetas 1957. aastal. Tegevusmaalikunst on vaieldamatu mõjutanud noort Festat, kellele olid eeskujuks Twombly, Matta, Tobey, de Kooning ja Pollock.
Esimene võimalus oma töid eksponeerida avanes tal 1959. aastal, kui Roomas Galleria La Salitas korraldati koos Franco Angeli ja Giuseppe Unciniga rühmanäitus. Kaks aastat hiljem toimus samas galeriis tema esimene isikunäitus. Esimene tõeline läbimurre tuli aga aastatel 1962–1964, kui ta osales New Yorgis toimunud näitusel „The New Realism“ koos Mario Schifano, Enrico Baj ja Mimmo Rotellaga, seda enne Veneetsia biennaalil osalemist.
Varsti pärast rahvusvahelisele areenile ilmumist kaotas Festa oma venna Francesco Lo Savio, kes võttis endalt 963. aastal Marseille’ hotellis elu. Sellel tragöödial oli suur mõju Festa loomingule. Ta hakkas maalima enneolematu jõulisusega, kasutades selleks värvi sisse kastetud käsi. Tema raevukus kasvas üha, kuni see järsku rauges. Festal sai otsa ind ja inspiratsioon ning ta pöördus uimastite, alkoholi ja ravimite poole, sattus vaesusesse ning langes unustusse. Suurem osa seitsmekümnendatest jäi sellesse pimeduse ajajärku. Õnneks sai Festa 1980. aastal kutse osaleda Veneetsia biennaalil. See sütitas uuesti loomeinnu ja nii valmis tsükkel „Coriandoli“. Kiiresti avanesid uued võimalused, näiteks 1982. aastal osalemine näitusel „Artisti Italiani 1950–1983“, mis andis loominguks uut hoogu.
Tema varajast loomeperioodi iseloomustavad geomeetrilised, hallid monokroomsed assamblaažid, kuid siis pööras Festa graafilised katsetused ekspressiivseks jõuks. Kunstnik suunas tähelepanu igapäevastele esemetele ja hakkas nende praktilist otstarvet maalikunsti abil muutma. Uksed, aknad ja aknaluugid on Festa üks meelisteemasid. Selliste objektide valik on muidugi oluline, kuna need sümboliseerivad ruumilist suhtlust ja üleminekut ühest ruumist teise. Uksi ja aknaid piltidel tasapinnaliseks muutes jätab Festa need ilma oma funktsioonist, kuid mitte sümboolsest tähendusest: illusoorses maaliruumis kogeb vaataja endiselt tajutavalt üleminekut – ainult et õõnestamise kaudu. Festa pidev dialoog Michelangeloga on samuti mitmekihiline. Väliselt popkunstis taaskasutust leidnud motiivid, räägivad need arvukad viited Itaalia meistrile pärandist, mis väärib omaksvõtmist ja uudseid perspektiive.
Tano Festa, keda tavaliselt seostatakse Rooma popkunsti liikumisega, on vaieldamatult õõnestamise ja diversiooniga tegelev kunstnik, kuid võib-olla mitte oodatud viisil. Itaalia popkunst kaldub tõepoolest igapäevasuse poole. Kui ameeriklased keskenduvad toodetele ja kaubamärkidele, siis itaallased tarbivad kunsti sõna otseses mõttes iga päev. Festa kasutas näiteks šokolaadipaberit Mona Lisa kujutistega. Kuna kultuur muutus üha industrialiseeritumaks ja kommertslikumaks, eelistasid Festa ja tema eakaaslased kasutada renessansskunsti tuntud teoseid reklaamimiseks, aga ei loonud neist reklaamkujutisi.
Tema kõige märkimisväärsemad isiku- ja rühmanäitused on „5 pittorit – roma 60: Angeli, Festa, Lo Savio, Schifano e Uncini“, Galleria La Salita, Rooma (1960); „Vitalità del negativo nell’arte italiana 1960/70“, Palazzo delle Esposizioni, Rooma (1970); Veneetsia bienniaal (1964, 1978, 1980, 1984, 1993, 1995 ja 2013); „The Italian Metamorphosis“, 1943–1968, Guggenheim Museum, New York (1994); „Minimalia: An Italian Vision in 20th Century Art“, Museum of Modern Art, New York (1999); „Italics. Arte Italiana fra Tradizione e rivoluzione“, 1968–2008, Palazzo Grassi, François Pinault Foundation, Veneetsia (2008) ja Chicago nüüdiskunsti muuseum (2009).
