Tomasz Ciecierski sündis 1945. aastal Krakowis. Kogu tema kunstnikukarjäär on keerelnud Varssavi kunstiakadeemia ümber. Pärast 1971. aastal lõpetatud õpinguid töötas ta seal nimelt õppejõuna (1972–1985). Tänu stipendiumidele jõudis ta Stedelijki muuseumi Amsterdamis (1981) ja hiljem Musée d’Art Contemporaini Nîmes’is (1990–1991). Euroopa suurmeistreid imetleva Ciecierski varases loomingus on näha viiteid kunstiajaloo eri perioodidele alates renessansist kuni 20. sajandi alguseni.
Tehnilise joonestajana pühendas ta oma varased aastad vabadele ja semiootilistele, pealtnäha kiiruga tehtud visanditele. Nende visandite füüsilisus räägib Ciecierski metatehnilisest lähenemisviisist maalikunstile: ta otsib selle põhiolemust, oma arusaama pidevalt kohandades ja arendades.
1980. aastad tähistasid tema töös muutust, mille tingis lahtiütlemine traditsioonilisest kujutise kompositsioonist. Ciecierski hakkas kasutama teistsugust korraldust, võttes samal ajal omaks abstraktsiooni. Ta kuhjas lõuendit otsakuti, luues kihilisi tasapindu, ning seadis nii maali tasapinnalisuse järjest suurema küsimärgi alla. Tulemus meenutab Jaapani trükiste struktuuri, milles kunstnikud ühitavad eri tasapindu, et saavutada perspektiivi.
1990. aastatel suurenes maastiku tähtsus žanri ja motiivina. Algselt oli maastik Ciecierski loomingus kompositsiooni üks lisadest paljude teiste seas, kuid saavutas tema üha maalilisemates lapilistes struktuurides keskse koha. Maalides küll maastikke, et tööta Ciecierski siiski välitingimustes. Pigem kasutab ta oma mälu, et taasluua stseene stuudios, mitte otse looduses.
Ciecierski metakriitiline lähenemine pani teda 2000. aasta paiku omaenda töid kommenteerima ja varasematele töödele hinnangut andes neid üle maailma. Käsitledes oma teoseid kui juba olemasolevat meediat või leitud esemeid, võis ta neid vabalt teiste objektide ja piltidega seostada. Mitmekihiliste tööde protsess saavutas haripunkti 2004. aastal, kui ta koostas pealkirjata kompositsiooni, mis koosnes 480 väikesest fotost suurel tahvlil, mõõtudega 120 x 603 cm. Projekt jäljendas kunstniku enda dokumenteerimisprotsessi (postkaardid, ajaleheväljavõtted, polaroidfotod, amatöörfotod), mida võib näha tema stuudios.
Alates 2000. aastate keskpaigast on Ciecierksi loomingus näha rohkem tuletusi. Isikunäitus „Pact with painting“ (2003) Krakowis Bunkier Sztukis oli retrospektiiv, sari „Happy 50s“ (2006) kujutas endast mõtisklust 20. sajandi kunsti üle ja näitus „Złoty Środek“ (2013) võimaldas Ciecierskil oma varasemat loomingut üle vaadata ja „värskendada“.
Saanud diskussioonidest ja koostööst innustust, asutas Ciecierski koos Ryszard Grzybi, Robert Maciejuki, Paweł Susidi, Włodzimierz Zakrzewski ja Tomasz Tatarczykiga kunstirühmituse Pendzle, mis on teinud mitmeid huvitavaid algatusi, sealhulgas „DESA NT“ (2014) ja „454 years of Polish art. The Pendzle Group Exhibition“ (2018).
