Tony O’Malley sündis 1913. aastal Kilkenny krahvkonnas Callanis. Ta oli lapsest saadik kirglik kunstihuviline ja innukas oma käe peal kunstiõppija. Täiskasvanuna asus ta kõigepealt kontoritööle pangas Munster and Leinster Bank, kuid ütles ameti 1940. aastal tuberkuloosi haigestudes üles. Hiljem töötas ta samas pangas veel mitu lühikest perioodi, kuid tuberkuloosiravi ajal hakkas ta esmakordselt tõsisemalt ja järjepidevamalt maalimisega tegelema ning lõpuks veensid kasvav kunstikirg ja tema loomingule osaks saanud tähelepanu teda täielikult maalikunstile pühenduma. Alates 1951. aastast osales ta oma loominguga regulaarselt näitustel.
Nagu paljud teised 20. sajandi Ühendkuningriigi maastiku- ja loodusmaalijad, puhkas O’Malley Cornwallis. Tema lemmikkoht St. Ives oli populaarne ka Barbara Hepworthi, Henry Moore’i, Naum Gabo ja teiste kuulsuste seas ning oli loomemekana moes kuni abstraktse maalikunsti moodi tulekuni. O’Malley sõitis sinna tagasi 1957. aastal, kui oli pangatööst lõplikult loobunud. Kuna tema tavapärane elukeskkond ja inimeste võhiklikkus frustreerisid teda ning Cornwalli kunstirahvas ja kaunis maastik mõjusid sellele vastukaaluks vabastava ja inspireerivana, kolis ta 1960. aastal St. Ives’i elama. O’Malley 1960. aastate lõpu loomingut iseloomustab väga väljapeetud värvivalik, mille põhjuseks ja ajendiks oli tema sõbra ja mentori Peter Lanyoni traagiline surm 1964. aastal purilennukiõnnetuses
Kuigi O’Malley oli kohalikku kunstikogukonda täielikult integreerunud, esindas ta siiski äärmiselt sõltumatuid seisukohti. Ta küll kuulus Ühendkuningriigi abstraktse maalikunsti jõuliste ja formaalsete esindajate ringkondadesse, kuid ei lasknud neil end lämmatada. Ta põhjendas oma eriarvamusi nii: „Oluline ei ole abstraktsus, vaid sisu. Ma ei suuda maalida lihtsalt värvide või muu säärase pärast, aga mulle meeldib abstraktsus siis, kui see annab maalile tähenduse ja jõu. Abstraktsionism võimaldab tungida pealispinnast sügavamale, koorest läbi mõtte sügavamate kihtideni. Aga abstraktsionism lihtsalt abstraktsionismi pärast mind ei huvita.“
1973. aastal abiellus O’Malley Kanada maalikunstniku Jane Harrisega, keda kohtas St. Ives’is, ning tema maalid muutusid seejärel 1970. aastatel tuntavalt, sest ta jagas oma aega Bahama saarte, Saint Lucia, Lanzarote ja oma sünnikodu Callani vahel. O’Malley kohanes ümbruse muutumisega ning tema töödesse ilmusid soojemad ja rõõmsamad toonid ja teemad. 1990. aastal kolis paar tagasi Iirimaale ning asus elama Kilkenny krahvkonda Callanise, täpsemalt Physicianstowni, kus kunstnik 2003. aastal ka suri.
Irish Museum of Modern Art korraldas 1992. aastal O’Malley loomingust suure näituse, millele järgnes 2001. aastal teine ning 2005. aastal kolmaski restrospektiiv. Tema loomingut eksponeerisid ka Royal Hibernian Academy, Taylor Galleries (Dublin) ja Coram Gallery (London). 1980. aastal esindas O’Malley Iirimaad rahvusvahelisel kunstinäitusel „ROSC“. 1993. aastal anti talle ühenduse Aosdána autiitel Saoi (tark) ning järgmisel aastal andis Dublini Trinity College talle audoktori kraadi. Temast on kirjutatud mitmesuguseid teoseid, nagu David Whittakeri „Tony O’Malley: an Irish Artist in Cornwall“ (2005), Gemma Tiptoni „Tony O’Malley 1913–2003“ (2003), Dorothy Walkeri sissekanne Tony O’Malley’ kohta Brian Lalori toimetatud entsüklopeedias „The Encyclopaedia of Ireland“ (2003), John O’Regani „Works 14: Tony O’Malley“ (1994) ning Brian Lynchi toimetatud „Tony O’Malley“ (2004, 4. trükk).
O’Malley nimi on tänapäevalgi tuntud, peamiselt sellepärast, et Royal Hibernian Academy annab alates 2010. aastast välja temanimelist residentuuristipendiumi (Jane O’Malley valvsa silma all). Stipendiaadid kutsutakse residentuuri O’Malley lapsepõlvemajja Kilkenny krahvkonnas Callanis. Stipendiumi on pälvinud teiste seas näiteks David Quinn.
