Vana Xenou sündis 1949. aastal Ateenas. Tal on kunsti valdkonnas põhjalik akadeemiline ettevalmistus: ta õppis aastatel 1968–1973 Ateena kunstikoolis maali, mosaiiki ja lavakujundust, 1973. aastal Pariisis École nationale supérieure des Arts Décoratifs’is dekoratiivkunsti ja 1974.–1978. aastal École nationale supérieure des Beaux-Arts’is vabakäejoonistust, samal ajal täiendades end ise esteetika ja filosoofia alal.
Tema jaoks ei ole ruum kaasaegses kunstis mitte niivõrd geograafiline koht kui ajaline positsioon. Et end kunstiliselt väljendada, eemaldub ta 20. ja 21. sajandi tulevikukesksusest ning süveneb selle asemel minevikku. Kreeka kunstnikuna on Xenou kultuuritaustaks ja inspiratsiooniallikaks Kreeka ajalugu ja müüdid. Ta toetub kindlalt selliste hiiglaste õlgadele nagu Gaia, Hades, Axis, Hecate, Narcissus ja Persephone – viidates neile ja kujutades neid nii pronksis kui kivis. Erilist lähedust tunneb kunstnik Persephonega, kellel on tema töödes vastavalt tähtis koht. „Igaüks jutustab kunstiteoste kaudu oma lugu, otsib skulptuurides tähendust. Mind kõnetab möödumise idee, oleviku määratlemine pidevas liikumises. Meie künismi ja edevaid tavasid januneva ühiskonna kinnisideeks on tulevik. „Tulevik on juba kohal,“ ütlevad Kreeka religiooni isad. Mõned kunstnikud tahavad juba täna otsustada, milline tulevik meid ootab. Ma ei ole sellega nõus! Vastupidi, tuleb püsida olevikus, ületada möödunud ja tulevast maailma eraldav lõhe, nii nagu Persephone elab kord maa peal, kord all-ilma pimeduses. Tuleb püsida tasakaalus, nagu tema, kes hõljub oma suletud ruumi kohal ranges kaheksanurgas, mis kujutab taevast.“
Kuid pelk taasesitus kunstnikku ei rahulda. Põhjaliku hariduse varal, uurides, pliiats käes, maailma mainekaimaid muuseume ja kollektsioone, on Xenou oma rahva kultuuripärandi tõeliselt omaks teinud ning kasutab seda oma isikupära ja vaadete väljendamiseks.
Ka oma õpetajatöös ei toeta Xenou kunstilist võidujooksu uudsuse nimel. „Ma ei poolda meie aja küünilist revolutsiooni. Dadaistid ei olnud küünikud, nad tahtsid lihtsalt edevuse hävitada. Nüüdiskunst on sageli edev, dekoratiivne, isegi mitte radikaalne ega protestivaimuline, nagu olid Marcel Duchampi või Joseph Beuysi teosed.“
Seistes ajastute ja maailmade vahel, on Xenoul soodne positsioon ajatute ja universaalsete teemade uurimiseks, mis on algusest peale inimkonda köitnud: elu, surm ja igavese taassünni püüdlus, tõlgendatuna kunstniku isiklike kogemuste ja mälestuste kaudu.
Xenou elab ja töötab oma sünnilinnas Ateenas, mis on tema suurim inspiratsiooniallikas.
