Vasco Montecchi sündis 1938. aastal Reggio Emilia provintsis Castagneto di Baisos. Pärast stimuleerivat lapsepõlve Apenniinide mägikülas tabas Montecchi peret rängalt teise maailmasõja puhkemine, mis sundis 14-aastase poisi emigreeruma ning Zürichis, Strasbourgis, Andorras ja Bordeaux’s ametit õppima. Ta õppis kiviraiduriks, dekoraatoriks ja puusepaks, sest see võimaldas tal vähemalt oma esteetikahuvi rahuldada ja pidevalt joonistada. Nooruskogemused vormisid Montecchi hoiakuid ja ootuspäraselt kujunes tema lemmikmeediumiks skupltuur.
Kõikjal, kus ta liikus, nägi ta inimkonna hävitustööd looduse kallal ja tajus sellest tõusvat konfliktiohtu. Kõige selle mõjul kujunes välja talle iseloomulik orgaaniline kunstikeel. Materjalid, mida ta kasutas – terrakota, liivakivi, valge Carrara marmor, Bardiglio marmor, Toskaana pähkelmarmor, Portugali roosa ja Prantsuse punane marmor, Põhja-Aafrika kivi ja Türgi bretša – võimaldasid tal jutustada lugusid, mis tõstsid esile nende füüsikalisi omadusi ning sublimeerisid materjali võimalusi. Mida kõvemaks ja tõrksamaks muutus materjal, seda õhulisemaid, kergemaid, elegantsemaid ja paindlikumaid vorme Montecchi lõi. Kunstnik uuris ja süvendas taktiilsust, ruumilisust ja üldist taju, loobudes eelistatava vaatenurga kindlaksmääramisest ja seades objekti omaenda ruumi, kus see eksisteeris üksnes seostes kehaga.
1998. aastal toimus Montecchi karjääris sümboolne läbimurre. Strasbourgis Euroopa Parlamendis korraldati tema tööde antoloogiline näitus ning kaks aastat hiljem omandas parlament oma kunstikogu täienduseks tema skulptuuri „Forma“.
Teine tähtis teetähis on 2014. aasta, mil skulptori kodupaigas Castagneto di Baisos avati talle pühendatud muuseum. Ehitusviisi ja välitingimustele keskendumise poolest võib seda tavatut kunstiasutust kirjeldada omamoodi ökomuuseumina, keskkonnainstallatsioonina, mis esitleb traditsioonilistest elementidest koosnevat kindlapiirilist ajaloolist ja kunstilist pärandit. Eksponeeritud on mitmesugused aastail 1975–2015 valminud teosed ning muuseum tegeleb ka haridus- ja teadusprojektidega, kaasates otseselt kohalikke institutsioone ja inimesi. Meenutades sündmusi, mis sundisid Montecchit poisieas kodukülast lahkuma, on see muuseum ühtlasi õnneliku koju tagasijõudmise sümbol.
