Takis (sünninimega Panayiotis Vassilakis) sündis 1925. aastal Ateenas. Tema lapsepõlve märgistasid vahelduvad totalitaarsed sõjaväelised režiimid, kord Saksa, kord Itaalia, kord kodumaist algupära. Perekonnas, kus nähti vaeva igapäevase toimetulekuga, ei suhtutud Takise kunstikalduvusse kuigi hästi. Sellele vaatamata otsustas 20-aastane Takis, et temast saab nimelt kunstnik, kuigi tal tuli töötada keldris. Picasso ja Giacometti taolistest eeskujudest inspireerituna jäi ta põhimõtteliselt iseõppijaks.
Selle asemel et lasta end vormida kunstiõppeasutuses, otsustas Takis olla töökoja kasvandik. Ta asutas oma esimese töökoja, „Anakasa from Attica“, 1952. aastal koos kolleegide ja sõprade Minos Argyrakise ja Raimondosega. Takise selle perioodi skulptuuride seas on ülekaalus metalltorsod, milles seguneb arhailine ja kaasaegne viitestik.
Järjestikused reisid Pariisi (1953) ja Londonisse (1954) ning sealsed antennide ja radarite rägastikud inspireerisid Takist looma kineetilisi skulptuure „Signals“, mis kuuluvad 20. sajandi kunstis esimeste omataoliste hulka. Selle tulesid ja liikumist rakendava teostesarja performatiivne aspekt on Takisele väga omane. Sestpeale keskendus ta mitmesuguste nähtamatute liikumis- ja/või energiajõudude uurimisele, nagu magnetism, elekter, heli, valgus, tuul ja päike. See loomingusuund tipnes 1960. aastal etendusega „The Impossible – A Man in Space“, mis valmis koostöös Lõuna-Aafrika luuletaja Sinclair Beilesiga.
1968. aastal kolis Takis Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi stipendiumi toel uuringukeskuses Centre for Advanced Visual Studies. See oli tema karjääris viljakas ajajärk, mil ta sai lõpmatult katsetada elektromagnetiliste, hüdrodünaamiliste ja hüdromagnetiliste skulptuuridega. Loovtööd tasakaalustas poliitiline tegevus – Takis osales kunstitöötajate ametiühingu loomisel, mis kaitses kunstniku õigusi galeriiringkondades. Teadusalgatused jätkusid 1986. aastal koduriigis Kreekas, kus ta rajas kunsti ja teaduse uurimiskeskuse, mis avati ametlikult 1993. aastal. Selles soodsas keskkonnas jätkas Takis kunsti ja teaduse ühendamist, tõustes esile neljanda, nähtamatute jõudude mõõtme uurijana.
Takise hiljutiste soolonäituste seas on järgmised: „Takis: Cosmos en Mouvement“, SNFCC, Ateena (2021), „Takis“, White Cube Gallery (Bermondsey), London (2021), „Takis“, White Cube Gallery, Hong Kong (2020), „Takis“, Macba, Barcelona (2019), „Takis“, Tate Modern, London (2019), „Takis, black and white, The fourth dimension“, Galerie Xippas, Pariis (2017), „Les signaux et la quatrieme Dimension“, Galerie Xippas, Genf (2016), „Takis, Champs Magnetiques“, Palais de Tokyo, Pariis (2015), „The Fourth Dimension“, De Menil Collection, Houston, Texas (2015).
Takis suri 2019. aastal. Sellest ajast alates tegutseb tema asutatud kunsti- ja teadusuuringute keskus ühtlasi Takise sihtasutusena.
