Vic Gentils sündis 1919. aastal Ilfracombe’is. Ta õppis aastatel 1934–1938 kunstikõrgkoolis Antwerpse Koninklijke Academie voor Schone Kunsten ning 1940–1942 sama akadeemia Hogeri Instituudis. Kuigi teda lahterdatakse sageli sürrealistiks, huvitus Gentils tegelikult mitmesugustest 20. sajandi kunstivooludest, mille hulgas olid ekspressionism, informalism, neosürrealism, Belgia uusrealism. Gentilsi aktiivsus kunstimaastikul seletab tema põhjapanevat rolli rühmituses G-58, mille ta asutas koos kaasmaalase Pol Maraga (kes on samuti Euroopa Parlamendi nüüdiskunstikogus esindatud).

Laialdased teadmised Belgia ja rahvusvahelistest avangardistlikest kunstisuundumustest aitasid tal end selles rikkalikuks ajaloos positsioneerida. Gentilsi koha Belgia kunstiajaloos kindlustas aga üks konkreetne teos. Pöördunud maalikunsti asemel skulptuuri poole, ei unustanud Gentils siiski maalijaid, kellele Belgia võlgneb suure osa oma kultuuripärandist. Louise Nevelsonist inspireeritud reljeefid aitasid Gentilsi loomingut populariseerida. Ta oli suur puiduarmastaja ega kõhelnud taaskasutamast kõige ootamatumaid puitdetaile, nagu klaveriosad, tooli- ja lauajalad või kübaravormid.

1984. aastal lõi ta kunstnik James Ensori 1889. aasta söövituse ainetel kolmemõõtmelise ümbertõlgenduse „Ensor et sequelettes veulent se chauffer“. Iseloomulik must huumor (mida ta Ensoriga jagab), hingestab seda vanemale ametivennale suunatud lugupidamisavaldust noorema kunstniku isikupära ja tundlikkusega. Sestsaadik kujunes see tume muie Gentilsi teoste signatuuriks.

Tunnustuse märgina nimetati Gentils Leopoldi ordeni ohvitseriks ja krooni ordeni rüütliks. 1993. aastal tõstis kuningas Albert II ta rüütliseisusse.

Gentils suri Aalstis 1997. aastal.