Vítor Pomar sündis 1949. aastal Lissabonis maalikunstnik Júlio Pomari perre. Ta õppis kunsti Portos (ESBAP, 1966–1967) ja Lissabonis (ESBAL, 1967–1969) ning reisis seejärel mitmel pool, arendades oma silmaringi ja kunstilist eneseväljendusoskust.
1970. aastal toimus tal Lissaboni galeriis Galeria Quadrante esimene soolonäitus, kuid vahetult pärast seda sõitis ta Madalmaadesse – osaliselt selleks, et pääseda sõjaväeteenistusest. Sinna jäi ta kuni 1985. aastani. Ta õppis Haagi vabaakadeemias ja Rotterdami kunstiakadeemias, mille lõpetas 1973. aastal. Aastatel 1973–1974 õpetas ta Haagi vabaakadeemias siiditrükki. Edasi sõitis kunstnik tänu Madalmaade kultuuriministeeriumi stipendiumile 1974. aastal Mehhikosse. 1982. aastal peatus ta New Yorgis ja aastad 1982–1985 veetis ta Amsterdamis.
See ajajärk oli Pomari jaoks isiklikus ja loomingulises mõttes hüppelise arengu periood. Ta kujundas maalikunstiga katsetades välja oma isikupärase loomeprotsessi, milles on ühendatud eksperimentalism ja spiritualism (peamiselt budism ja meditatsioon, mis on tema loomeprotsessi oluline osa). Ta liikus järk-järgult mustvalge abstraktse ekspressionismi juurest mitmevärvilise ja -žanrilise eneseväljenduse juurde, kasutades muu hulgas ka fotograafiat, ning täiustas oma lähenemisviisi pidevalt ja vastavalt oludele.
1985. aastal naasis Pomar sünnimaale Portugali ning jättis kunsti mõneks ajaks tagaplaanile, et pühenduda suurematele väljakutsetele. Ta asutas Taviras kultuuriühenduse Associação Cultural Casa Álvaro de Campos, mida aastatel 1987–1989 ka juhtis. Kui ta kunsti juurde tagasi pöördus, oli tema lähenemisviis muutunud veelgi eksperimentaalsemaks.
Pomar on korraldanud karjääri jooksul mitmeid olulisi näitusi. 1977. aastal osales ta näitusel „Alternativa Zero“, mis pälvis palju tähelepanu ning tänu millele pääses ta 1980. aastal Calouste Gulbenkiani sihtasutuses toimunud olulisele maalinäitusele. 2003. aastal sai ta sihtasutuselt EDP auhinna New Artists Award, misjärel korraldas Portos asuv kaasaegse kunsti muuseum Serralves kohe tema töödest suure antoloogilise näituse. 2007. aastal avaldas Asa kirjastus (praegune omanik Leya) kaheköitelise ülevaate kunstniku olulisimatest töödest nii maalikunsti, graafika, fotograafia, skulptuuri kui ka video vallas. Väljaanne sisaldas Pomari kolme põhjalikku esseed, milles ta selgitab oma visuaalse lähenemisviisi teoreetilist ja filosoofilist tausta ning arusaama inimseisundist. Esindatud olid ka kunstniku muud tekstid. 2011. aastal korraldas Calouste Gulbenkiani sihtasutuse Centro de Arte Moderna Pomari filmi- ja videotöödest retrospektiivi.
Hiljem on ta korraldanud muu hulgas järgmised soolonäitused: „Unsurpassable/Imbatível“, Palácio Anjos, Oeiras (2021); „Moral da História“, Sismógrafo, Porto (2020); „Mind in Cave“, Greene’s Tutorial College, Estoril (2017); „O Silêncio do Coração“, Ar.Co, Lissabon (2017); „Spontaneous Fruition“, Galeria Pedro Cera, Lissabon (2017); „Vítor Pomar. O carro à frente dos bois“, Galeria Sete, Coimbra (2016); „apparent but nonexistent“, Galeria Pedro Cera, Lissabon (2014); „Karma Mudra“, Guarda (2012); „Uma Pátria Assim…“, EDP, Museu da Electricidade, Lissabon (2012); „Os Atributos do Ar“, Galeria Bloco 103, Lissabon (2011); „Nada para fazer nem sítio aonde ir“, Centro de Arte Moderna, Calouste Gulbenkiani sihtasutus, Lissabon (2011).
