Vlassis Caniaris sündis 1928. aastal Ateenas. Caniaris on laialdaselt tuntud kultuuritegelane, kes sattus kunsti juurde meditsiiniõpingute kõrvalt aastatel 1946–1950. Ta osutus aga kirglikuks ja andekaks kunstnikuks, loobus meditsiiniõpingutest ning astus Ateenas kunstiakadeemiasse, et juba täielikult kunstile pühenduda. Kuna Caniaris ei olnud suur Kreeka valitsuse toetaja, eriti sõjaväehunta perioodil, suundus ta hea meelega Euroopa kultuuririkkusi avastama ning täiendas end Roomas, Pariisis ja Berliinis. Oma töödes keskendus ta sellegipoolest Kreeka ja rahvusvahelisele poliitikale ning sisserändajate traagilistele lugudele. Ise immigrandina Euroopa eri linnades elades nägi ta oma silmaga suhtumise muutumist: II maailmasõja järgse perioodi tohutut võõrtööjõu vajadust ja 1973. aasta naftakriisi järel tekkinud sisserännanud töötajate tõrjumist.
Kunstnikuna mõistis Caniaris hukka poliitilise ebaõigluse ja kujutas oma loomingus sisserändajate ebakindlat olukorda. Alates 1970. aastatest pühendus ta eelkõige sellistele teemadele nagu rahvuslik identiteet, sotsiaalne ebavõrdsus ja inimeste liikumine. Taiesel „Tourist“ (1974) on kujutatud papjeemašeest figuuri, kes seisab grafitiga kaetud seina ees, millel olevad loosungid ja sümbolid meenutavad natsirežiimi ajal okupeeritud Ateenat. Pealkiri ja kujutatud poliitiline tegelikkus viitavad läbisõidu, eemaloleku ja võõrandumise kontseptsioonile, mis toob esile tööstusühiskonna negatiivse aspekti. Caniaris võrdsustab sageli oma figuurid vaatajatega ning muudab hägusaks tegevuse ja tegevusetuse piirid tragöödia ja kriisi hetkedel. Tema mitmetahulises loomingus sai korduvaks objektiks kohver – sunniviisilise või hädavajaliku elumuutuse sümbol.
Kunstniku enda kogemused sisserändajana andsid ainest loominguks ja mõjutasid seda iga reisiga. Viibides Roomas aastatel 1956–1960, keskendus Caniaris kahemõõtmelisele kunstile ning nii valmisid Giorgio de Chirico teostest ja sümbolistlikust realismist inspireeritud tasapinnalisemad taiesed. Lühikese tagasipöördumise ajal Kreekasse aastatel 1967–1969 hakkas ta tegutsema avalikus sfääris, et seista vastu sõjaväelisele režiimile, mida on näha tema kõnekas teoses „Trap“ (1969). Peagi oli ta sunnitud uuesti oma kodumaalt lahkuma. Kui Caniaris elas aastatel 1960–1967 ja 1967–1973 Pariisis, tõi materiaalse puuduse teema ta loomingu tagasi reaalsesse maailma. Kunstnik kasutas igapäevaseid esemeid, millest sageli voolas või valgus midagi tema kunstiteostesse või nende peale. Berliini aastatel (1973–1975) hakkas ta tundma suuremat huvi skulptuuri vastu ning sidus selle teaduslike andmete ja statistikaga, et uurida seost globaliseerumise ja pagulasseisundi vahel. See andis Caniarisele palju ainest seeria „Immigrant“ loomiseks aastatel 1971–1976.
Vlassis Caniarise olulisemad näitused: Musée d’art moderne de la ville de Paris (1970); Moderna Museet, Stockholm, Rootsi (1972); Institute of Contemporary Arts, London (1976), Atopolis, Mons (2015); Gwangju biennaal (2014); Veneetsia biennaal (2013, 2003, 1988, 1964); Henry Moore Institute, Leeds (2012); Thessaloniki biennaal (2011); Gesellschaft für Aktuelle Kunst Bremen, Saksamaa (2013) ja Benaki muuseum, Ateena (2009).
Vlassis Caniaris suri 2011. aastal Ateenas.
