Willie Doherty sündis 1959. aastal Derrys. Belfasti tehnikakõrgkooli Ulster Polytechnic üliõpilasena aastatel 1978–1981 tekkis Dohertyl huvi sellise foto- ja videokunsti vastu, mis õõnestab nende vahendite dokumenteerivat olemust. Lapsepõlves Derry verise pühapäeva sündmusi pealt näinud kunstnik püüab sellise lähenemisviisi abil arhiveerida Põhja-Iirimaa rahutustega seotud muutuvat kollektiivset mälu.
Tema varajastes töödes põimuvad pildid ja tekst (sõnad või laused), illustreerimaks tähenduse libedat paindlikkust ja seda, et üks teabeallikas võib teist selgitada, kinnitada, kahtluse alla seada, ümber lükata või olematuks teha. Paradoksaalsete seoste kaudu seab Doherty kahtluse alla selle, mida mäletatakse, ning kuidas ja miks. Viimasel ajal on ta hakanud oma loomingus mõtisklema selle üle, kas ajalugu saavutab üldse kunagi midagi – kas sellest õpitakse ja ka õpitut peetakse piisavalt hästi meeles, et selle põhjal arvestatavalt olevikku või tulevikku kujundada. Valu ja kannatuste ajaloolise mõju uurimine on kahtlemata õõvastav, ent kunstiobjektina oluline.
Doherty on seda lähenemisviisi veelgi rõhutanud esteetilistes jutustavates videodokumentides, et panna vaatajat teadvustama mäletamise keerdkäike. Tema loomingus on oluline koht lavakujundusel. Ta võtab eeskujuks film noir’ ning püüab tekitada vaatajas ärevust või isegi klaustrofoobiat. Viimasel ajal püüab ta saavutada sünget kohe-kohe juhtuva tragöödia tunnet filmile peale loetava monoloogi abil, mille ta ise valmis kirjutab ja laseb professionaalidel sisse lugeda.
Willie Doherty küsitleb (mõnikord sõna otseses mõttes ja mis tahes vormis) meie mäletamisvõimet ning meie kollektiivset mälu ja selle usaldusväärsust, eriti seoses sotsiaal poliitilise kontekstiga. Objektiivsus ja tõde satuvad vastulausete, absurdsuse või juhuslikkuse tõttu kahtluse alla. Kõiges ei tule siiski alati pettuda. Doherty kasutab kunsti, et ärgitada dialoogi ja selle kaudu ka mäletamist. See võib küll olla subjektiivne, ent loodetavasti siiski tervendav.
Doherty viimastest näitustest tasub esile tõsta järgmisi: „Where/Dove“, Fondazione Modena Arti Visive, Modena, Itaalia (2020); „ENDLESS“, Kerlin Gallery, Online Viewing Room (2020); „Shaping Ireland: Landscapes in Irish Art“, National Gallery of Ireland, Dublin (2019); „An American City“, FRONT International: Cleveland Triennial for Contemporary Art (2018); „Truth: 24 frames per second“, Dallas Museum of Art (2017); „Remains“, Art Sonje, Soul (2017); „Remains“, Irish Museum of Modern Art, Dublin (2016); „Again and Again“, CAM – Fundação Gulbenkian, Lissabon (2015), „UNSEEN“, Museum De Pont, Tilburg (2014) ja „dOCUMENTA“ (13), Kassel, Saksamaa (2012).
Ta on esitatud kaks korda Turneri auhinna kandidaadiks, lisaks on tal toimunud näitus messil Art Basel (2013), tema loomingust on korraldatud rahvusvaheline ülevaatenäitus Hamburgi Kunstvereinis ja Müncheni Lenbachhausis (2007) ning ta esindas Põhja-Iirimaad 2007. aastal 52. Veneetsia biennaalil.
Doherty elab ja töötab siiani Derrys, mis on olnud algusest saadik tema oluline inspiratsiooniallikas.
