Fabrizio Clerici sündis 1913. aastal Milanos. Kui ta oli seitsmeaastane, kolis tema perekond Itaalia pealinna. Seal õppis ta ka arhitektuuri ja lõpetas 1937. aastal arhitektuuri kõrgkooli. Tõelise avatud muuseumina oli linn pidev teadmiste ja inspiratsiooniallikas. Erilist huvi tundis ta renessanss- ja barokkhoonete vastu. Rooma pakkus ka selliseid võimalusi nagu Le Corbusier’ korraldatud konverentsid ja kohtumine Alberto Savinioga, kes tutvustas talle sürrealismi. Clerici kolis 1930. aastate lõpus tagasi Milanosse.
Järgmine aastakümme oli äärmiselt viljakas. Aastal 1943 toimus Clerici esimene isikunäitus Milanos Cairola kunstigaleriis, kus olid välja pandud tema joonistused, akvarellid, litograafiad ja ofordid. 1947. aastal hakkas ta tegelema lavakujundusega, töötades George Bernard Shaw’ lavastusega „Mrs Warreni elukutse“. See tähistas Clerici pikaajalise karjääri algust teatri-, balleti- ja ooperikujunduste tegijana. 1947. aastal kohtus ta esmakordselt Lucio Fontanaga, kellega ta tegi arhitektuuriprojekti raames koostööd. 1948. aastal osales kunstnik esimest korda Veneetsia biennaalil, kus kohtus Salvador Dalíga ja otsis kontakte edasiseks tööks. Kümnendi lõpus tegi Clerici ka oma esimesed raamatuillustratsioonid, sealhulgas Leoncillo Leonardi teosele „Bestiario“ ja Luigi Pirandello romaanile „Kadunud Mattia Pascal“.
Clerici kolis 1940. aastate lõpus tagasi Rooma. Otsus asuda elama pealinna langes kokku huvi tekkega metafüüsiliste uuringute vastu, nt Athanasius Kircheri teadusuuringud, Erhard Schöni anamorfsed puulõiked ja Jean-François Niceroni optilise perspektiivi teooriad. Samuti kasutas ta arvukaid võimalusi nii kunstniku kui ka lavakujundajana, näidates oma tööd nüüdiskunsti muuseumis (MoMA) New Yorgis ja Carnegie Instituudis Pittsburghis. 1950. aastatel reisis ta palju, eelkõige Lähis-Idas. Need reisid inspireerisid teda otsima uusi motiive ja looma uusi sarju, sealhulgas „Templi dell’uovo“ tsükkel (temperamaalid, mis kujutavad mütoloogilisi arheoloogilisi teemasid) ja miraažid. Mõnda neist oli näha juba 1956. aastal Veneetsia biennaalil. Arheoloogiast sai 1950. aastate teisel poolel kunstnikule püsiv inspiratsiooniallikas. Ta kujutas igapäevaseid esemeid väljaspool tavapärast konteksti, esitades neid leitud artefaktidena.
1970. aastatel valmisid kaks suurteost: Egiptuse reisidest inspireeritud tsükkel „Theban Variations“ ning Arnold Böcklini kuulsast maalist „Surnute saar“ inspireeritud maalide ja joonistuste tsükkel.
Clerici looming sai eriti tuntuks 1980. ja 1990. aastatel peamiselt tänu retrospektiivnäitustele Ferraras Palazzo dei Diamanti nüüdiskunsti galeriis (1983), Casertas asuvas Palazzo Reales (1987) ja nüüdiskunsti galeriis Roomas.
Fabrizio Clerici suri 1993. aastal Roomas. Tema õpilane Eros Renzetti on korrastanud Fabrizio Clerici arhiivi vastavalt kunstniku soovidele.
