Sullivan’s Field

William Crozier on lüüriliste maastike maalija, kellel on oskus panna oma loodusvaadetesse tuntavat liikumist ja jõudu. Ta õppis aastatel 1949–1953 Glasgows (Glasgow School of Art) ning veetis seejärel mõnda aega ka Pariisis ja Dublinis, enne kui lõpuks Londonis paikseks jäi ja karjäärile pühendus. Hiljem kolis ta Corki ja seadis seal sisse oma ateljee. Cork mõjutas ja inspireeris teda tuntavalt ning selle piirkonna vaated on ka tema loomingu domineerivaks ja läbivaks teemaks. Crozier’ maastikud on üsna eriilmelised ja äratuntavad. Ta kasutab dünaamilisi ja kontrastseid värve nii jõulisel viisil, et romantismi ei maksa tema töödest küll otsida. Eriti äratuntavaks muudab Crozier’ tööd aga tema joonekäsitus ja töödesse pandud ilmne impulss. Kunstnik ei kasuta perspektiivi selle akadeemilises tähenduses, pigem juhib ta silma, suunab mõtet ja tekitab sügavustunnet järskude kõverate abil, mis viivad pilgu peaaegu spiraalis lõpuks paremal asuvasse fookusesse. Sellist iseloomulikku kompositsiooni näeb ka töös „Sullivan’s Field“. Jõulised, väänduvad piirjooned ja tabatud liikumisimpulss annavad mõista, et veevoog on pealkirjas osutatud välja kohe-kohe neelamas. Kunstniku rahutud pintslilöögid annavad lainetele lihtsalt nii tormleva mulje. Alates 1990. aastatest on Crozier’ looming stiililt hoopis teistsugune ja selles annab tooni jäik, tasapinnaline ja tardunud vertikaal.