Eesti

Pavlos Dionyssopoulose kunst on tulvil Vana-Kreeka filosoofia elutarkust, sest nagu elu isegi, on tema kunst pidevas muutumises. Pärast Ateena kunstiakadeemias õppimist (1949–1953) sõidab ta riikliku stipendiumiga Pariisi, et osaleda Académie de la Grande Chaumière’i kursustel. Selle reisiga saab kunstnik uue kunstilise perspektiivi. Ateenasse tagasi pöördudes töötas ta reklaamivaldkonnas ja teatris, siis aga sõitis 1958. aastal kolmeks aastaks antud Kreeka riigi stipendiumiga (I.K.Y.) jälle Prantsusmaa pealinna. Pariisis sõbrunes ta Pierre Restany ja uusrealistidega, kes aitasid tal märgata odavate igapäevaste materjalide kunstilist olemust. Dionyssopoulose peamisteks töövahenditeks said paber, flaierid, plakatid ja reklaamvoldikud – materjalid, mida ta lõikus ja peenteks ribadeks tõmbas. Eesmärk oli massikommunikatsioon massitarbimist edendavate masstoodanguna toodetud toodete kaudu. Tarbekaubad, mida kunstniku ümbertöödeldud pindadel reklaamitakse, leiavad lõpuks tee tema töösse – särgid, lipsud või sokid pöörlevad spiraalina nagu keerises. Kas see on hoiatusmärk sellest, et järgneb vaatenurga muutus? Sarjas „28 Euroopa lippu“ kasutab Dionyssopoulos oma paberiarmastust peenel, kuid tähendusrikkal viisil. Iga lipp on kaetud konfetitaolistest paberiribakestest filtriga, mis looritab riikliku sümboli peaaegu äratundmatuseni (konfetimuster on kõigi 28 lipu puhul sama). Niimoodi muudab kunstnik need sümbolid neid omavahel ühendades küsitavaks. Kõik lipud on selgelt ainulaadsed, kuid alluvad siiski ühisele süsteemile. Selle seeria tegi Dionyssopoulos ajal, mil ta seadis küsimuse alla tarbimiskülluse ja jõudis oma kunstivõtteni nendesamade sümbolite ja materjalide abil, mis teda kunagi olid võlunud. Samamoodi seab ta küsimuse alla meid endid.