Bianco e Nero

Emilio Vedova oli hästi teadlik neist esteetilistest muutustest, mille kandjad olid tema ise ja teised sama põlvkonna kunstnikud. Ta oli valdavalt iseõppija, kelle koolitus piirdus tagasihoidlike juhuslikku laadi õhtukursustega. Kunstis hakkas ta oma tõekspidamisi väljendama Teise maailmasõja ajal. 1943. aastal liitus ta antifašistliku rühmaga Corrente. Tema revolutsioonilised loomingulised pürgimused pälvisid rühma liikmete seas suurt huvi ja poolehoidu. Sellest ajast peale avaldus enamikus tema sidemetes ja suhetes kindel kunstiline hoiak. 1946. aastal oli ta näiteks üks kunstnikest, kes allkirjastasid manifesti Oltre Guernica, millega toetati ekspressiivset abstraktsionismi. Aasta hiljem kuulus Vedova kunstiliikumise Fronte Nuovo delle Arti asutajate hulka. 1956. aastal nihutas ta taas piire, liitudes rühmaga Gruppo degli Otto. Selle rühma koosseisus eksponeeris ta oma töid ka Veneetsia biennaalil. Biennaaliga seostatakse üldiselt ka mõjuka kunstiliikumise Arte Informale sündi, milles Vedova oli samuti aktiivne osaline. Teos Bianco e nero (Valge ja must) on tõend abstraktse väljenduslaadi kasutamisest, milles ta nägi vahendit oma poliitiliste eelistuste ja püüete edasiandmiseks. Kompositsioon on vastuoluline, nurgeline, terav ja kontrastne, nagu pealkirjastki nähtub. See on otsekui katkestus või murrukoht, osutamine muutuse vajalikkusele, et takistada vääramatu pinge edasist kuhjumist.